Sanskriti keelest tõlkinud Linnart Mäll.
… Lõpetuseks mõni sõna tõlkimisprobleemidest. “Bhagavadgītā” eestikeelne tõlge, mis ilmub neli aastat varem, kui täitub kakssada aastat esimesest ingliskeelsest tõlkest, pole, nii uskumatu kui see ka ei paista, siiski esimene tartlase tehtud tõlge. Juba möödunud sajandi üheksakümnendate aastate algul alustas Tartus “Gita” tõlkimist sünnipärane tartlane, hilisem Viini Teaduste Akadeemia akadeemik Leopold von Schroeder. Kuigi tõlge ilmus paar aastakümmet hiljem (“Bhagavadgita. Des Erhabenen Sang” Übertragen und eingeleitet Leopold von Schroeder. Jena, 1912), jääb Tartus tõlkimise fakt faktiks, mida Schroeder on ka ise toonitanud.
Ka eestikeelne tõlge pole valminud üleöö. Juba 1964. a. õnnestus mul liituda Moskva indoloogide väikese grupiga, kes O. Volkova juhendamisel plaanitsesid uut venekeelset tõlget. Kahjuks soikus see töö pärast kahe peatüki valmimist, millest on siin-seal teaduslikes töödes ilmunud katkendeidki. 1976. aastal avaldasin XVI peatüki värsstõlke, milles püüdsin enam-vähem täpselt edasi anda originaali värsimõõtu. Praeguse tõlke jaoks valisin siiski proosavormi. Miks? Sest “Gita” on eelkõige filosoofiline teos, mille tõlkimine nõuab terminoloogilist täpsust, seda nõuet pole aga suutnud täita ükski originaali värsimõõtu järgida püüdev tõlge. Ka ei tohi “Gita” tõlkimisel jätta välja ühtegi olulist sõna või paigutada mõni sõna järgmisse või eelmisse šlokkasse. Seepärast peetaksegi praegu kõige ideaalsemaks võimaluseks proosatõlget ja seda isegi uusindia keeltesse tõlkimisel. …
L. Mäll
Loomingu Raamatukogu 40-41/1980
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.