“Don Carlos” valmis Fr. Schilleril viieaastase hoolika töö tulemusena veidi enne Prantsuse revolutsiooni, mil teda endiselt pingsalt paelus inimsuse- ja vabaduseidee. Küsimusele riigi ja inimkonna vahekorrast otsis autor väsimatult lahendust ja püüdis seda leida nende antipoodide lepituses. Riigi kui rõhumissüsteemi olemust Schiller veel lõplikult ei mõistnud kõige kurja juurt nägi ta ainuüksi katoliku kiriku ülemvalitsuses. Idealistina lootis ta, et paremad ajad toovad troonile humanistlikumad, kirikust sõltumatud valitsejad, kes valitsetavate nõudeid rahuldavad. See kaasajast tingitud piiratud, utoopiline seisukoht “Don Carloses” ei takista meid draamat nautimast sotsialistlikul tänapäeval. Meid nakatavad need kirglikud unistused inimkonna vabadusest ja õnnest, vapustab aga ka usutavalt antud kujude isiklik, poliitilise võitlusega traagiliselt ühtelangev saatus. Vabaduseidee kõlab seda võimsamalt, et sündmustik toimub keskaegses Hispaanias.
Tegelastesse on autor suhtunud kui reaktsiooni ohvritesse, isegi fanaatikus Philippis on ta eelkõige püüdnud näha õnnetut inimest. Tabavalt on antud kuningliku ning kirikliku võimu omavaheline võitlus. Omal ajal tuli Schilleril vastavaid episoode kärpida või koguni välja jätta, et teos rambivalgust näeks, tänapäeva teater toob draama, pealegi kui sisutiheda ja kompositsiooniliselt eeskujuliku lavateose, ära tervikuna.
(Taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.