“Selle öö saatsid nad mööda mõnede puude all ja ühe küljest neist murdis don Quijote kuiva oksa, mis hädapärast kõlbas talle piigiks, ning kinnitas selle külge murdunud piigist järelejäänud raudotsa. Kogu selle öö don Quijote ei maganud, vaid mõtles oma käskijannale Dulcineale, püüdes niiviisi järele aimata seda, mis ta oli lugenud oma raamatuist rüütlite kohta, kes saatsid palju öid mööda metsades ja üksikuis paikades, andudes mälestustele oma daamidest. Hoopis teisiti saatis öö mööda Sncho Panza. Kuna tal oli kõht tublisti täis, ja mitte sigurivett, siis magas ta magusasti terve öö läbi, ja poleks ta isand teda hüüdnud, ei oleks suutnud teda äratada päikesekiired, mis talle näkku paistsid, ega rohkearvuliste lindude laul, kes rõõmsasti uue päeva tulekut tervitasid. Tõustes kobas ta oma veinilähkrit. Leides selle olevat kõhnema kui eelmisel õhtul, läks ta meel kurvaks, sest tema arvates ei tulnud nendel niipea võimalust seda puudust parandada.”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.