“Dorian Gray portree”

… Selles mõttes Oscar Wilde õieti ei erinegi teistest puhta kunsti jutlustajaist, keda XIX. s. lõpul kogu Euroopas kirjanduses nii rohkesti oli. Erineb ta neist pigem sellega, et ta kunsti selle traditsioonilistest piiridest iseäranis šokeerival viisil välja viis, elu enneolemata jultumusega kunstile allutada püüdis. Nii oma loomingus kui oma isiklikus elus nihutas ta esteetilise maitsmise sildi alla naudinguid, mida tavaliselt kunstiks ei peeta, ja manas ebakunstiks absoluutselt kõik, millel kõlbelist väärtust olevat. Nii Dorian Gray kui Wilde´i enda ainsaks maailmaparandamise programmiks nende elu kulminatsioonil on esteetiliste naudingute piiritu mitmekülgsus. Paradoksaalselt ja paratamatult aga pöördub see väga suur mitmekülgsus lõpuks ometi hukutavaks ühekülgsuseks – mis hävitab algul romaani kangelase ja veidi aega hiljem ka kirjaniku enda. Selle traagilise finaali tõttu peitub romaanis ja autori elulooski nii õpetlik moraal kui iganes võib soovida.

Wilde´i saatust on A. H. Tammsaare valgustanud saatesõnas, mille ta kirjutas 1929. aastal oma tõlke esimesele eestikeelsele väljaandele. See saatesõna on ilma oluliste muudatusteta käesolevaski raamatus ära trükitud. Rohkem muudatusi on tehtud tõlkes endas. On vana tõde, et tõlke eluiga on originaaltekstiga võrreldes üürike. Tõlkekirjanduse keel ja tõlkekriteeriumid, mis rahuldasid 40-50 aasta eest, häiriksid “Dorian Gray portree” praegust lugejat üle talutava määra. Seepärast on Tammsaare kunagist tõlget redigreeritud enamvähem tänapäevastest nõudmistest lähtudes.

H. Rajandi

Eesti Raamat, 1972

Raamat on aja jooksul kulunud

Valdkond: Väliskirjandus/Autorid S-W