Tõesti on vähe neid raamatuid, iseäranis ajalooliste uurimuste hulgas, millele on määratud ilmuda mitu korda. Eduard Laamani “Eesti iseseisvuse sünd” on selles osas (vähemasti eestikeelses ajalookirjutuses) lausa fenomenaalne: umbes veerandsajandipikkuste intervallidega ilmub raamat kolm korda, 1936. a. trükiti see raamat Eestis, 1964.a. Rootsis ja nüüd taas kodumaal. Selle teose elujõud on aja proovile vastu pannud. Ja seda kõigi olude kiuste, sest kuulus ju E. Laaman aastakümneid nende kirjameeste hulka, kelle raamatuid eriti raevukalt hävitati ning erifondidesse suleti.
Juba 1936. a. tervitati “Eesti iseseisvuse sünni” ilmumist eriti soojalt seetõttu, et üles oli kasvanud uus põlvkond, kes vajas ajaloolist ülevaadet lähimineviku sündmustest, mis eestlastele rahvusriigi kinkinud olid. Omaenese tegevuse teaduslikult mõtestatud analüüsi vajas ka põlvkond, kes Eesti Vabariigi oma kätega rajanud oli. Stockholmi väljaande vajaduski oli ilmselge: kodust lahti rebitud eksiileestlaskond vajas noorte kasvatamisel ja rahvusliku identiteedi säilitamisel teost, mis kõrgel teaduslikul tasemel kirjeldas Eesti riigi tekkimise ajaloolist tausta ja põhjendas selle õiguslikkust. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.