“Elu planeedil Maa”

Oli möödunud kümme Umarani aastat minu ekspeditsioonist planeedile Maa. Aeg ei olnud kustutanud minu kiindumust sellesse imepäraselt kaunisse planeeti, selle inimestesse, kes lakkamatult püüdlesid elus edasi, kuid ikka ja jälle komistasid ebaõnnestumistele, ekslesid ja põrkusid raskustele.
Olin planeedi Maa inimühiskonna elukorralduse tundmaõppimises saavutanud märgatavat edu. Samas aga tundsin, et minu teadmised on pinnapealsed ja ainult näiliselt kõikehõlmavad. Olin uurinud planeeti Maa, selle floorat, faunat, inimühiskonda globaalsetes mastaapides, kuid jätnud tähelepanuta, et inimene, kellel Maal on omistatud nimetus “tavaline inimene”, elab elu, mille sisuks on peamiselt igapäevaste olmemurede lahendamine ja unistus paremast elust. Ka inimesed Maal, kes ei pea ennast “tavaliste inimeste” hulka kuuluvateks, kes tituleerivad ennast uhke ja ebamäärase sõnaga “poliitik”, rahvas aga nimetab neid lihtsalt võimukandjateks, ei oma selget ettekujutust oma elu eesmärgist, veel vähem suudavad nad viia oma rahvast mõtestatult ja eksimatult inimväärse elu suunas. Ka nemad ekslevad kobamisi pimeduses, juhituna sageli madalatest emotsioonidest ja täitumatutest unistustest. Oma unistuse teostamiseks kasutatakse sageli vahendeid, mis on vastuolus Maal kehtestatud seadustega ning aegade jooksul tunnustatud eetika- ja moraalinormidega.