Aino Thoeni uus romaan viib meid seekord Belgiasse – söekaevanduste ja hallide tuhamägede maale. See on äärmiselt kaasakiskuv, mida kirjanik realistlikult kujutab. Puubarakkides ja sügaval maa all kihab omapärane elu, desillusioneeritud, kuid ometi lootusrikas ja näljaselt uue alguse järele sirutuv. Need on rasked katsumused, mis selles karmis ümbruses asetatakse usu, sõpruse, aususe ja mitte vähem armastuse teele – kuni siingi eraldub ehtne ebaehtsast ja õilis ebaõilsast, niisama nagu see sünnib “mustade teemantidega” maa all, kus need eraldatakse kasutust kivist.
“Veduri huige äratas Tiit Allase unest. Ta ei avanud silmi, vaid laskis end rongi ühetasasel raputusel unepiirile viia, kuigi samal ajal tundis mingit ebamäärast vaeva, mis lasus valusa survena südamel. Ta muutis asendit, sest külg oli kangeks jäänud õhukesel õlekihil, mis vaguni põrandale oli puistatud, aga koos füüsilise mõnuga ei lakanud piin, mis peletas une üha kaugemale. Vastumeelselt kiskus ta laud üles, selgusele jõudmata, kas kartis ta ärgata või taas uinuda.
Vagunis oli kõik sama nagu siis, kui ta oli jäänud magama. Lätlased olid veel ikka kaardimängu juures ja jällegi ägedas tülis. Nõnda käis see vahetult juba teist päeva, mängides ja riieldes, kuni lärmakas kokkupõrge vaibus rahulikuks mõttevahetuseks, et vähemalgi põhjusel uuesti lõkkele lüüa.
Tiit Allas pööras tujutult silmad kõrvale ja nihutas end uksele ligemale. Oli juba õhtu, aga palav ja rõhuvalt niiske. Taevas oli paksus pilves, ent päike oli kahe sõidupäeva jooksul kütnud vaguni kuumaks ning isegi tuuletõmme vastakuti avatud laiadest kaubavaguni ustest ei andnud vähematki leevendust. Õhus oli kibedat suitushõngu, nagu oleks kuski tulikahju või põleksid kauged metsad. …”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.