Saksamaa – Nõukogude Liidu sõja alguses 1941. aastal loodud hävituspataljonid tegutsesid nii sõja ajal kui ka pärast seda olulise osana Nõukogude relvajõududest ja repressiivaparaadist. Hävituspataljonide vabatahtlik relvastatud organisatsioon täitis sisekaitse ülesandeid, olles abijõuks julgeolekuorganitele, sisevägedele ja miilitsale. Koos kogu territooriumil ka hävituspataljonid. Nii-öelda “vanas” NSV Liidus, selle Teise maailmasõja eelsetes piirides likvideeriti need pärast sõja lõppu. Teise maailmasõja esimestel aastatel ja 1945. aastal NSV Liiduga liidetud maades puhkenud relvastatud vastupanuliikumisega võitlemiseks hoiti hävituspataljone tegevuses ka pärast sõja lõppu Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldaavias ja Vene NFSV Pihkva oblasti kolmes rajoonis (viimased olid 1945. aastal Eesti ja Läti koosseisust ülevõetud alad). Hävituspataljonid saadeti laiali 1954.aasta lõpuks, kui relvastatud vastupanuliikumise mahasurumisega seoses kadus nende järele praktiline vajadus.
Käesolev uurimus on koostatud põhiliselt kahe institutsiooni dokumentide põhjal. Need on Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei, mis teostas hävituspataljonide üldist juhendamist ja nende tegevuse kontrolli, ning Eesti NSV julgeolekuorganid, mille administratiiv- ja operatiivalluvuses hävituspataljonid olid. Hävituspataljonide endi asjaajamise käigus moodustunud arhiivi Eestis ei ole, pole teada ka selle saatus (hävitatud või Venemaale viidud) ning säilinud on ainult üksikud juhuslikud dokumendid.
(Raamatus on pühendus)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.