“Hulkurid” I osa”

… “Hulkurid” moodustub ilusaks ja haaravaks noorpõlve mälestuste looks, mille lapsepõlve kujutuste ja armastusteemade jutustajana Hamsun on võrratu. Nii õrnu asju kui ta ka teinekord puudutab – ikka oskab ta kõige üle süüdata nooruse püha ja puhta sätenduse, kõiges ta äratab süütu värskuse. Ta esimese armastuse kirjelduses sädeleb varajase kevadehommiku kuld ja värelev lillelõhn, siin on varajaste vete salapärast jahedat helki ja ärkava tuule arga sahinat. Ja kõige selle juures kardab ta tühje sõnakõlkse ning hoidub sentimetaalsusest – ta jutustamisviis on nii mehine kui vähegi võib.
Hamsuni inimesekujutus on elav, selge ja võimas. Ega muidu pole Thomas Mann, kes ise üks euroopa kuulsamaid, nimetanud Hamsuni suurimaks nüüdsel ajal elavaist kirjanikest. Ta viimane romaan on täielikum, elukujutuselt rikka, hingeelu tõlgitsemises sügavam ja luulelikkuses lopsakam kui ükski muu tema endisist teoseist.”
Nobeli kirjandusauhind määrati Hamsunile a. 1920.