1868. aastal trükivalgust näinud “Idioot” jutustab loo noorest vürst Mõškinist, kes põeb epilepsiat, mille all kannatas ka Fjodor Dostojevski ise. Pärast Šveitsi sanatooriumis veedetud aastaid naaseb ta kodumaale. Peterburi poole sõitvas rongis kohtub Mõškin kahe võõraga, kellest üks, rikas kaupmehepoeg Rogožin jutustab vürstile oma piinavast armastusest halva mainega iluduse Nastasja Filippovna vastu. Nõnda saab alguse suhtekolmnurk, mille ümber möllavad kired liiguvad vältimatu lõpplahenduse poole…
“Idioodi” programm on täpselt vastupidine “Kuritöö ja karistuse” omale: “Idioodis” on Dostojevski seadnud endale eesmärgiks kirjeldada üdini head, siirast ja omakasupüüdmatut inimest, kes läheb läbi elu, kaitstes humaansuse ideed ja suhtudes vürsti samamoodi nagu teenijasse. “Demokraat,” ütlevad ühed. “Idioot,” arvavad teised. Kuid üks on selge: vürst Mõškin vastandub teravalt ülejäänud tegelaskonnale, kelle elu sisuks on raha, võim ja manipulatsioonid.
“Idiooti” on nimetatud mütoloogiliseks romaaniks. Teost läbivad vihjed Uuele Testamendile, kõige selgem paralleel on vürst Mõškinil Kristusega ning Mõškini käitumine peegeldab tihti seiku Kristuse elust. Teine kuju, kellega vürsti seostatakse, on Cervantese don Quijote.
“Idioodi” põhjal on loodud mitu ekraniseeringut. Tuntumad neist on Akira Kurosawa “Hakuchi” (1951), Georges Lampini “L´Idiot” (1946) ja Ivan Põrjevi “Idiot” (1958).
Valik väärtkirjandust
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.