“Iidne Tallinn”

Tallinn on kaunis linn. Kunagistelt kaldanõlvadelt kerkivad korrapäratu kontuuriga kivised kvartalid. Piki rannavalle ja paeastanguid looklevad muistsete teeradade järglastena vanalinna tänavad. Läbi pindmise kaose terendub linna loomuliku arengu sisemist loogikat. Ohtrat silmarõõmu pakuvad nii mänglev katusemaastik kui ka rütmikas tänavapilt, kus võime tutvuda kõigi siinsete arhitektuuristiilidega varagootikast postmodernismini.
Tallinn on vana linn. Selle rajajad on ammuilma kadunud meie aastatuhande algusaegade uttu. Teame vaid, et hakatuskes rajasid vanad eestlased siia linnuse ning et 1154. aastal pidasid araablased tarvilikuks selle oma maailmakaardile kanda. Edaspidisest mäletame enamat – aastasadu täis vägivalda ja ehitustarmu, kohanemist ja vastupanu, murranguid ja seisakuid, leina ja lusti… Tallinna ajalugu on kirev nagu see ühe kauba- ja kindluslinna puhul ka ainumõeldav.
Tallinn on õnnelik linn. Hea saatuse tahtel on keskaegne linnasüda tänapäevani vastu pidanud, säilitades pea puutumatu ruumistruktuuri ning heldel hulgal ajaloolist ehitusainest, mille tippe me tunneme arhitektuurimälestistena.
Iidne linn, hajutades tunnetusliku piiri tunase ja tänase vahel, õpetab tahes-tahtmata tajuma kultuuri järjepidevust ajas ja ruumis, mõistma selle hapra nähtuse üldinimlikku tähendust ning kaitsma seda kui meie tuleviku panti. 1966. aastal kuulutati kogu Tallinna vanalinn riiklikuks muinsuskaitsetsooniks. Tollal oli see julge ja uudne samm. Nüüd, mil Tallinna eeskuju on järginud enamik vanade ajalooliste keskustega linnu, tundub see enam kui enesestmõistetav. Praegused põlved pingutavad end juba täie teadmisega, säästmaks esiisadelt imekombel päritut oma järglastele. Nõnda käib meil vanalinnas lakkamatu restaureerimine, konserveerimine, regenereerimine, saneerimine … Nende keeruliste nimedega askelduste tagasiside kogu meie ühiskondliku eluga on küllap suuremgi, kui me hetkel aimame.
Teie kätes on raamat iidse Tallinna võlust ja värvidest. Kuigi meie linn mõjub kõige väärikamana talvises lumes, kõige ehtsamana vahest sügiseses vihmas, eelistagem siiski jalutuskäiku suvises päikeses. Teejuhina usaldagem Gustav Germanit – meest, kes tunneb ja armastab ühtviisi nii oma linna kui värvifototööd. Uidakem, märgakem, vaadelgem, mõtisklegem. Meie jalutuskäik ei püüagi kujuneda Tallinna ajaloo ja ehituskunsti süstemaatiliseks õppetunniks. Kavakindlust on selles sedavõrd, et vältida asjatut ekslemist. Kommentaaride taotluseks raamatu lõpus on silmaga nähtava täiendamine silma eest varjatuga lootuses soodustada sel moel Teie muljete kujunemist mõtestatud mälupiltideks.