“Inetud luiged”

“Inetud luiged” on Strugatskite kõige kurvema käekäiguga ja kõige parem raamat – nõukogude ajal käiski kõige kurvemini just parimate raamatute käsi. Kakskümmend aastat, alates 1967-ndast, kui raamat kirjutati, kuni 1987-ndani, kui selle lõpuks esimesena avaldas ajakiri “Daugava”, rändasid “Luiged” ringi käsikirjas. Võim tegi kõik, et seda raamatut ei loetaks, ja lugejad tegid kõik, et seda ometi lugeda: nad hankisid eksemplare, trükkisid neid ümber ja andsid käest kätte. Siis ilmus romaan Läänes, ja autoreid hakati selle eest traditsiooniliselt mõnitama. Kuni kõigest hoolimata jõudis romaan lõpuks ikkagi lugejani ka oma kodumaal (käsikirjad ei põle!). Seda hämmastavat raamatut on praegu vähemalt sama huvitav lugeda kui tollal. Või isegi veel huvitavam – praegu on raamat meile mõistetavam ja lähedasem, too tundmatu riik, milles elab võimudele tülinat valmistav, isepäine ja alailma purjus kirjanik Banev, pole üksnes too, milles me elasime, asi on laiem, see on ka riik, kus me elame praegu ja kus me – paraku! – peame elama veel kaua või koguni igavesti. Sest labasus, rumalus, konformism ja paljud teised suurepärased omadused on lahutamatud inimloomusest. Vaat mispärast pole tahtmist lõpetada reipa sooviga: lugege see raamat läbi, ta aitab teil muuta paremaks nii iseennast kui ka maailma. Ega ei aita küll. Kuid läbi lugeda tasub siiski…

– Gohar Markosjan-Käsper

Puuduvad paberkaaned, köitest paremale viltu vajunud