“Isa Goriot”

… Tuhat viissada franki ja riided soovi järgi! Sel hetkel ei kahelnud vaene Eugéne enam milleski ning läks einetama selle määratlematu ilmega, mille mingi rahasumma omamine annab noormehele. Hetkel, kui raha libiseb üliõpilase tasku, kerkib tamas endas mingi fantastiline sammas, millele ta toetub. Ta kõnnib endisest kindlamini, tunneb eneses toetuspunkti oma tõstekangile, ta vaade on rahulik ning siiras, ta liigutused on kiired; eile alandlik ning kartlik, valmis vastu võtma hoope; järgmisel päeval annaks ta neid peaministrilegi. Uskumatud muutused sünnivad temas: ta tahab kõike ja võib kõike, ta soovib seda ning teist, ta on rõõmus, helde, ekspansiivne. Lühidalt, hiljutine tiibadeta lind sirutab jälle oma tiibu. Rahata üliõpilane püüab lõburaasu, nagu koer varastab kondi tuhande hädaohu kekselt, ta pureb seda, imeb sellest üdi ja jookseb ikka edasi; ent noormees, kes veeretab oma vestitaskus mõnd pagevat kuldrahakest, naudib oma rõõme, eritleb neid, mõnuleb, hõljub taevas, ta ei tea enam, mis tähendab sõna viletsus. Kogu Pariis on tema päralt. Iga, millal kõik hiilgab, sädeleb ning leegitseb! Rõõmulise jõu iga, mida keegi ei kasuta, ei mees ega naine! Võlgade ning ägedate kartuste iga mis teeb kümnekordseks kõik lõbud. Kes ei ole elanud Seine´i vasakul kaldal Saint-Jacques´i ja Saints-Péres´i tänavate vahel, see ei tea midagi inimese elust! …