“Jää ja pimeduse õud”

Christoph Ransmayr sündis 1954. aastal Welsis, Ülem-Austrias. Ta tudeeris Viinis ja elab praegu Iirimaal. Tema raamatuid, teiste hulgas Viimne maailm, on siiani tõlgitud 22 keelde.
Temalt on ilmunud teosed: Särav Surm. Kuivendusprojekt ehk olulise avastamine (1982), Pimedas nurgas. Teateid Kesk-Euroopast (1985), Viimne maailm, romaan (1988), Morbus Kitahara, romaan (1995).

Selle mitmekihilise seiklusromaani keskmes on Austria-Ungari põhjapooluseekspeditsioon, mis 1872. aasta arktilisel suvel jõuab tundmatuisse arktilistesse vetesse Novaja Zemlja arhipelaagist loodes. Ekspeditsioonilaev “Tegetthoff” jäätub varsti – ja jääb igaveseks jäässe. Pärast enam kui aastapikkust triivi läbi jää ja pimeduse õuduste avastab skorbuudist vaevatud meeskond maailma äärel liustike raskuse alla mattunud saartegrupi ja ristib selle oma kauge valitseja auks Keiser Franz Josephi maaks. Ja nõnda on Vana Maailma kaardilt kõrvaldatud üks viimaseid valgeid laike.
Paralleelselt selle ajaloolise ekspeditsiooni draamaga jutustab kirjanik kellegi noore, Viinis elava itaallase Mazzini loo, kes rohkem kui saja aasta pärast hakkab andunult kokku koguma kõiki Payeri-Weyprechti ekspeditsiooni puudutavaid tunnistusi ja dokumente. Viimaks sõidab ta ise Jäämerele, külalisena ühe Norra uurimislaeva pardal. Ta soovib Franz Josephi maa avastamist isiklikult läbi elada. Kuid neil otsinguil elab Mazzini üha sügavamalt sisse arktilisse tegelikkusse, kuni lõpuks koos koerterakendiga Teravamägede liustikel kaduma läheb.