30. oktoober 1957, Kaliningrad, mootorlaev “Kooperaatsia”
Täna kolisin üle “Kooperaatsiale”.
Tund aega tagasi sõitis ära minu naine.
Me istusime enne lahkumist kajutis, mis on mu reisikaaslase sünoptik Vasjukovi ja minu varandust täis kuhjatud, nii et istumise ja astumisega on tõsiseid raskusi. Kõik jutud on räägitud, sest naine saadab mind ära juba poolteist kuud. (Esialgsetel andmetel pidi “Kooperaatsia” väljuma 17. sept.) Andsin talle oma viimased rublad, mida ära ei jõudnud kulutada, ja tema andis mulle viis rublalist kannu õlle jaoks.
Missuguseid sõnu öeldakse lahkumisel? Suur osa neist on nii kulunud nagu vanad, kaua käibel olnud mündid, kuid käivad ikka veel asja eest ja täidavad oma ülesande neis piirides, mida me nimetame heaks kasvatuseks. Kuid vahetevahel öeldakse ka uusi. Lembit Remmelgas saatis mind ära umbes järgmise, ehtremmelgaliku kõnega:
“Kuhu ma sind küll pole saatnud: põrgu ja kuradile, ja kuu peale (ta nimetas veel paar aadressi, mida ma ei hakka kordama), kuid saata sind nabale – selle peale pole ma veel tulnud.”
Kuid Debora ütles:
“Päris kahju, et jumalat ei usu. Nüüd ei teagi, kelle hoolde sind usaldada.”
Ma ei hakanud rääkima, et me mõlemad oleme kommunistid ja ateistid, et samas kajutis laual on minu uue, usuvastase näidendi “Lea” poolik esimene vaatus ja et seda merel jumala hoole all edasi kirjutada oleks raske ning ebaviisakas. Ausalt öelda – tema sõnad liigutasid mind, tabasin hästi nende varjatud sisu ja ütlesin ainult:
“No-noh!”
Praegu sõidab ta tagasi Riia poole.
…
Sari: Maailm ja Mõnda
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.