Fotol on poisike, aastat kuus vana. Käes on tal mingisugune võru, peas madrusemüts. Mossis ja tedretähniline. Fotograaf on ta pannud seisma poosi, nagu ikka pildistatakse heast perekonnast lapsi kusagil pargis, mille hooldatud teedel pettunud fotografeeritu hiljem veeretatab oma võru, nägu viril, sest musta katte alt ei ilmunud ju tõotatud linnukest. Kuid parki pole. Selle asemel on räpane hoov, nõgised põõsad, kidurad ja visa hingega. Hoovi piirab plankaed, nagu neid näeme vabrikute või ladude ümber – tihe, laudadest kokkulöödud, telliskividest laotud postidega.
See on Meriel, Pariisi tööstuseeslinn. Kusagil otse plangu taga on raudtee, kerkivad rasked aurupilved, öösiti huikavad kaeblikult ja läbilõikavalt veduriviled. Kihutavad mööda rongid, mille mürisev kiirus ladestub siin, selles õues, nõe ja tolmuna. …
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.