Eesti ilmalik jutukirjandus tekkis juba 1730.-1740-ndate aastate vahetusel, kuid nood varased raamatukesed olid läbi imbunud pietistlikust meeleparandamisvaimust, mistõttu nende elukujutus jäi ühekülgeks ning kitsaks. Uus järk eesti proosa arengus algas XVIII sajandi viimase veerandi teisenenud vaimses õhkkonnas. Tollal ilmusid mahukad juturaamtud Fr. W. Willmanni ja Fr. G. Arveliuse sulest, uue sajandi esimestel kümnenditel aga J. W. L. v. Lucelt ja O. R. v. Holtzilt. Nendele eelnenud J. M. Hehni proosavihik “Jutto ning Moistukönne” oli viimse eksemparini hävinud juba enne, kui oleks võinud sattuda kirjandusajaloolaste kätte.
Mainitud autoritest on kõige silmapaistvam Fr. W. Willmann, kes tõi eesti talupoja lugemislauale ulatusliku kogu rahusvahelisi valme ja jutusüžeid. Ühtlasi leidis tema “Juttud ja Teggud” kõige tänulikumat vastuvõttu lugejate hulgas kuni selle repertuaari üleminekuni rahva suulisse jutuvarasse. …
Loomingu Raamatukogu 1975/47-52
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.