Ühel selgel suvehommikul seisis Roobe veski sillal kümneaastane tüdruk, valges kleidis ja väga kõhn. Ta toetus rinnutsi silla käsipuule ja põrnitses, sest ta tuju oli väga halb. Pealegi valutas ta süda koduigatsusest.
Praegu oli linnas suvevaheaeg ja aiad-õued täis käratsevaid lapsi, kes mängisid põnevaid mänge. Siin oli vaikus ja masendav rahu. Oli pühapäev ja veski seisis. Ühtki last polnud näha ligidal ega kaugel. Ees oli suurvee tõttu peagu mereks paisunud järv, laiutades tähtsana üle luha, nii et pajupõõsad, mis muidu palistasid Voorejõge, kus see suubus järve, olid nagu saarekesed keset seda vaatevälja. Vasakut kätt käändus maantee Oru laande, paremal oli sepatalu järve kaldal. Ka see puhkas täna sügavas rahus roosiheki taga. Seda tüdruk juba teadis, et sealgi polnud lapsi. Veskis elasid ainult mölder ja tema naine. Ja veskis oli veel preili. …
(Raamatus on endise omaniku allkiri ja aastaarv. Puuduvad paberkaaned. Kaaned kulunud.)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.