Andmed eestlaste kudumisoskusest kauges minevikus on õige napid.
Keelelised andmed, nagu sõnad sõba, pael, tsöör (kedervars) viitavad III ja II aastatuhandele e.m.a.
Kuna samal ajal oli lammas (utt) soome-ugri rahvastel koduloom, võib järeldada, et sel ajal kasutati kiudainena nõgese kõrval ka villa. Nõgest, esialgse nimetusega pellava, loetakse vanimaks kiudaineks rõivaste valmistamisel. Hiljem tähendab pellava lina. Lina tuli kasutusele umbes I aastatuhandel e.m.a. Sellest ajast pärinevad ka sõnad ketrama, kuduma, lõim, viipsik. Ühis-soome ajast – ajavahemikus 200 a. e.m.a. kuni aastani 500 – on pärit sõnad hame, kangas, niied, kõlad. Järgnevalt esinevad slaavipärased sõnad värten, koonal, piird (suga), pasmas, mis näitavad kudumisalase tehnika täienemist.
Arvatakse, et peale labase, selle kõige lihtsama, osati meil kududa ka toimset kangast.
Raskeim töölõik naise käsitöös oli kedervarrega ketramine, sellele eelnevalt kas lina või taku ropsimine ja sugemine ning villa kraasimine.
XVII sajandi algul ilmus kedervarre kõrvale vokk, mis tunduvalt hõlbustas ketramist, kuid suutis kedervarre välja tõrjuda alles XIX sajandiks.
…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.