“Keskpäevanaine”

Sari: Nüüdisromaan

Julia Franck sündis 1970 Berliinis. 1978 siirdus pere – ema ja neli tütart – idast läände, kus veedeti kui põgenikelaagris, enne kui asuti elama väiksesse külla Schleswig-Holsteinis. 13-aastasena naasis Franck üksi oma sünnilinna. Lõpetanud gümnaasiumi, astus ta Berliini Vabasse Ülikooli, kus õppis juurat, amerikanistikat, saksa kirjandust ja filosoofiat.
Romaan “Keskpäevanaine” pälvis 2007. a Saksa maineka kirjandusauhinna Deutscher Buchpreis.

Idülliline lapsepõlv Lausitzis I maailmasõja eelõhtul, Berliin “kuldsetel kahekümnendatel”, suur armastus – nii võiks kõlada õnn, mõtleb Helene. Aja üha karmimaks muutuvad hoovused ei röövi temalt usku, et unelmad on loodud täitumiseks. Kuni tuleb teine suur sõda, üksindus – ja tõdemus, et kõik võib haihtuda.
Küsimusele, mida tähendab romaani pealkiri, on Julia Franck vastanud: “Pealkirja taga on Lausitzi legend. See jutustab helevalgest naisekogust, kes sirpi pea kohal hoides ilmutab end kuumal lõuantunnil tööd rabajaile ning neab nad ära. Needusest saab vabaks üksnes siis, kui Keskpäevanaisele tund aega järjest lina töötlemisest jutustada. Minu jaoks on lina töötlemine just nagu teksti ketramine, mis osutab, kui oluline on jutustamine, lugude loomine selleks, et ellu jääda. “Keskpäevanaine” pole siiski mütoloogiline romaan, kuivõrd Helene valib vastandliku tee – vaikimise. Mina murran selle vaikimise ja jutustan temast”.