“Kinnituisanu”

Pseudokrimka

Maja nurga juures passis kramplikult hüppevalmis kass, ainult hüppamisega polnud tal kuhugi kiiret. Tänav nägi välja sedamoodi, et kiiret polnud siin kellelgi, kõik toimus aeglaselt, seda oli ikka veel palju. Ka surrakse siin vist aeglaselt, mõtlesin. Õigemini oligi siinne elamine üks pidev suremine, mis küll aeg-ajalt viidi kiire lõpuni.

Või oli see hoopis masendus ja tuimus, mida aastakümnete kaupa oli jupphaaval siia manustatud. Nii oli see vene ajal, aga eks ka nüüd. Viirgudena siugles mureläppa moodsate lõhnailustajate imal hõng – nagu riigi käsuliin meie igapäevasesse ellu. Igast inimesest kerkiv aur on erinev, sellele mõelda võiks olla isegi kosutav, see võiks anda tunnistust selle maailma õnnistavast mitmekesisusest. Kuid need lõhnasõnumid ei jõua meieni individualiseeritud kujul, vaid segunenud umbisikulise massina. See määrabki meie maailmapildi, me oleme ammu loobunud jagamast maailma üksikinimesteks. Ja kui me juhtumisi eristamegi ninaga konkreetse indiviidi – näiteks tolle natuke eemal koogutava vanaeide ja tema hallituselõhna -, siis sattume paanikasse, sest kuidas sellele reageerida, oleme unustanud.