“Koduvärav”

Mu pagulasaastate unelmale – kodule

Koduvärav

See oli lihtne kuuselattidest värav, mis oli kinnitatud tugevate männipostide vahele ja asetses mu isatalu pikerguse õue idapoolses otsas. Harilikult see seisis seal suletuna ja muutis mu koduõue nagu väikeseks kindluseks, kuhu ei suutnud tungida väljamässavad tormid. Ainult talvel, kui külm ja lumi sillutasid tee sinnagi, kus suvisel ajal jalakäija vaevalt sai liikuda, jäi mu koduvärav avatuks. Peamiselt oli see metsavedajate teene, kes leiutasid otsetee mu isatalu lähedal olevast metsast suurele maanteele just läbi mu koduõue. Et värav ei oleks neile takistuseks, siis tehti see juba esimese lume tulekul lahti ja jäi avatuks kuni lume lagunemiseni.

Meie, lapsed, aga armastasime oma koduväravat. Ja nüüd aastate järel, mil olen unustanud nii mõnegi elava sõbra, seisab ta ikka mu silmis nii selgelt, et unustan isegi päevad, mis on täppinud halli mu juustesse ja külvanud kortse näole. Unustan kõik vaeva ja valu ning laskun lapsepõlve kauneimate unelmate maale, et vestelda tolle mu armsa sõbraga – koduväravaga.

…

Kaas, illustratsioonid ja raamatu kunstiline külg – rakenduskunstnik Aino Kosk-Smitt

Korrektuur – Olev Parlo

Trükk – Carl Maurersche Buchdruckerei (14a) Geilingen (Steige)

Authorized by EUCOM Hg. Civil Affairs Division 21.05.1948 No. UNDP 257 80lk