“Kogutud luule”

Olen seni vältinud oma ammendava luuletuskogu väljaandmist. Mitte eeskätt sellepärast – vist üldse mitte sellepärast – et see oleks midagi hirmutavalt lõplikku. Pigem tundest, kui palju on liigjuhuslikku ja sellist, mis ammu juba piinlikkust tekitab.
Pealegi – nostalgilistele kaasaegsetele, pedantseile analüütikuile, võimalikele tulevpõlvede uudishimulikele on kõik ju niigi kättesaadav senistes raamatutes ja pressis.
Nüüd muutsin aga endalegi ootamatult meelt. Võibolla tõesti on liiga ülbe jätta endale viimane sõna määramaks, mis ja kuidas tohib su kaanonisse kuuluda, mis mitte. Mis võib mõneks ajaks alles jääda ja mis unustatagu kähku ja põhjalikult. Pealegi kui see eneshindamine käib rohkem üle kivide ja kändude. Ei, olgu, las vaatab igaüks ise, kas, mis ja mispärast talle midagi pakub.