“Koraan”

Islami püha raamatu on eesti keelde tõlkinud Haljand Udam (1936–2005), geoloog ning Pärsia ja araabia maailma mitmekülgne tundja ja tõlkija.

Eessõnas on toimetaja Amar Annus lahanud tõlke väljaandmisega seotud probleeme. Teose lõpus on teoloogiadoktori professor Jaan Lahe asjakohased teksti seletavad märkused ja kommentaarid ning Muhammadi (u 570–632) elu ja Koraani ajalugu käsitlev järelsõna.

Koraani araabiakeelne nimi al-qur’ān tähendab lugemist ja lugemikku; sedasama tähendab ka Piibli heebreakeelne nimi ha-miqrā’. Koraani keel on klassikaline araabia keel, sellel on ka Muhammadi hõimu murdejooni. Araabia keele uurimisel on põhiprobleemiks, kuivõrd on Koraani keel kõrgstiilis kirjakeel ja milline on selle seos samal ajal kõneldud keelega. Igal juhul on Koraani keel olnud eeskujuks araabia keele edaspidisele arengule, ehkki samale tasemele jõudmist on peetud võimatuks.

Vormilt on Koraani tekst peamiselt lõppriimiline proosa, kuid mõnes kohas riim siiski puudub. Raamatu lõpuosa lood ehk suurad sisaldavad rohkesti lennukat luulet ja ebaharilikku sõnavara. Juba vanasti tõdeti, et kui mittemoslem tahab Koraaniga põhjalikult tutvuda, ei peaks ta püüdma lugeda seda algusest lõpuni, sest nii võib ettevõtmine varsti pooleli jääda. Raamatu alguses on religioossed ettekirjutused ehk käsud-keelud, mis on huvipakkuv lugemiselamus vaid mõnele üksikule lääne lugejale.

Teemad, mida Koraanis käsitletakse, on väga mitmesugused. Koraani tekst on lääne lugeja meelest hüplev, rohkesti on kordusi ning ühte ja sama teemat esitatakse mitmest vaatevinklist. Koraanis on ilmsed judaismi ja ristiusu, eriti selle Süüria haru sisulised ja terminoloogilised mõjud. Moslemite arvates annab Koraan inimestele kogu eluks ja tegevuseks õpetuse, mida tuleb vastuvaidlematult täita. Ehkki selline ideaal ei saa teoks ei üksikisiku ega ühiskonna tasandil, pole Koraani seadusi keegi kahtluse alla seadnud ega ole proovitud neid ka kui “tänapäeva sobimatuid” kaasajastada. Koraani tähtsus seisneb ka selles, et teda peetakse üldiselt araabia keele alussambaks. See, et Koraani keel on nii kõrgelt hinnatud ja tekst nii mitmeti mõistetav, on põhjuseks, et õigeuskliku moslemi arvates saab Koraan olla vaid araabiakeelne ning seda ei saa tõlkida ühtegi teise keelde. Sellepärast ei tohiks tõlget nimetada näiteks eesti- või soomekeelseks Koraaniks, vaid Koraani eesti- või soomekeelseks seletuseks (tafsir); nii on ka Udami tõlke tiitellehel kirjas sõnad “Koraani tähendused”. Mitmeti tõlgendatavus paistab eriti hästi silma, kui vaadata Koraani seletusi eri keeltes: need on niivõrd erinevad nii stiililt kui ka sõnavaralt. Vaidlus selle üle, milline tõlge on parim, on mõttetu, sest eri tõlked vaid täiendavad üksteist ning kajastavad seega algvariandi mitmekülgsust.