“Kui mu tunded on niivõrd kivistunud, et seal ei kajastu mind ümbritsev elu, siis on asi halb. On minust üldse enam kirjanikku, kui mul puudub kaastunne?” küsib autor ühes pihtimuses. – “Laev akna taga” on tema vastus sellele. Teos on kirjaniku südametunnistuse diktaat. Selles on jäädvustatud ühe sõjas pimedaks jäänud mehe elu, tema meeleheide, tema unistused ja lootused ning püüd armastusele ja valgusele, mis saavutatav ka neile, kelle silmad enam ei näe, kuid kelle vaim on jäänud murdmatuks.
“Ma ärkasin. Kuulsin veel hädaldavat kellahäält, mis peagi kadus mu kõrvust. Imelik, mõtlesin ma. Seda ei olnud minuga ammu enam juhtunud. Olin New Yorgi öiste häältega niivõrd harjunud, et need ei seganud mu und. Nüüd aga oli üks läbi meie tänava sõitnud haiglaauto mu äratanud.
Kuigi hommikuni oli veel palju aega, ei tahtnud uni enam tulla. Vahtisin avatud silmi pimedusse ja hakkasin mingit vaeva tundma. Millest see tuli, oli mulle teadmata. Ma ei mõelnud, et nüüd on seal jälle keegi, kes heitleb surmaga ja ootab abi. Ei, valge haiglaauto kihutamine tänavaliikluses, kus ta alarmkellaga endale vaba teed nõudes ajab ka läbi punaste signaaltulede, oli minugi jaoks midagi igapäevast. Paremini kui kuski mujal on suurlinnas mõistetav eesti rahvatarkus, mis ütleb tabavalt, et teise mehe häda on puu küljes.
Aga miks mu süda oli hakanud valutama?
Viibides öises meeleolus, tundus mulle ühendus ebareaalsusega üsna loomulikuna ja niiviisi hakkasin viimaks mõtlema, et ei olnudki mingit haiglaautot. Olin kuulnud hoopis ühe teise kella häält, mis tahab mid äratada rohkemast kui seda on tänaöine uni. Kaduviku kell annab märku, et seal kuski, kuhu mina ei ulatu vaatama, on mu aastate varu lõppemas. Seni olin elanud muretult, nagu oleks mul neid veel sadakond.
Nüüd hoiatatakse. …”
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.