Tänased ja möödunud sajandi sõjad näivad oma jõulisuse, julmuse ja hukkunute arvu poolest enneolematud. Selle kurjakuulutava pilve rippudes meie pea kohal pole raske usukuda, et inimesed on kuidagi minetanud healoomulise käitumise, mis iseloomustas meie varasemait ajalugu. Mis juhtus nende muistsete “õilsate metslastega”, kes elasid meelsasti rahus ja harmoonias ega mõelnud vähearenenud maailma koloniseerimisele ja ekspluateerimisele? Ökoloogilised katastroofid, mis meie ümber toimuvad, kujutavad endast veel üht nüüdisaegset elukeerist – ükski ökosüsteem ookeanidest troopiliste vihmametsadeni, puhtast Arktikast kuni osoonikihini pole immuunne. Tänapäeva inimkond näib olevat kaotanud lugupidamise looduse vastu ja minetanud kauaaegse võime elada ökoloogilises tasakaalus. Kas “progress” – üha kasvav soov olla suurem, parem, kiirem, tugevam – on täielikult lämmatanud meie esivanemlikud instinktid kasvatada kõike enda tarbeks ja küttida ainult nii palju kui elamiseks vaja? Paljud peavad tsivilisatiooni arengut mitte õnnistuseks vaid needuseks, mis toob kaasa üha uusi sõdu ja hävitab üha rohkem loodust erinevalt ükskõik millisest ajast inimkonna minevikus. Vastupidi ülimalt populaarsele arvamusele, pole selles aga terakesti tõtt. Üldine arusaam inimkonna õndsast minevikust, mis oli asustatud rikkumatus ja rahumeelses maailmas elanud õilsate metslastega, on levinud nende hulgas, kes ei mõista meie minevikku ega ole suutnud näha inimajaloo käiku sellisena, nagu see on.
Loe eessõna raamatusse meie blogist
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.