“Laulud”

See raamat anti välja 1953. aastal, täpselt Friedrich Reinhold Kreutzwaldi 150. sünniaastapäevaks.

Raamat oli osa suurest 5-köitelisest “Friedrich Reinhold Kreutzwaldi teoste” sarjast, mis pidi tõestama, et Lauluisa unistas tegelikult just sellisest “vabastatud” ühiskonnast, nagu Nõukogude Eesti arvati olevat.

Raamatusse koondati materjale, mida polnud aastakümneid koos avaldatud.
“Kalevipoja” esialgsed värsid: Siit leiab algsed katsetused enne seda, kui eepos sai oma lõpliku kuju.
“Rahunurme lilled” ja “Kasulise Kalendri” kuusalmikud: Kreutzwaldi varajane, kohati naiivne, kuid väga südajalt kirjutatud luule.
Saksakeelsed ballaadid: Kuna eesti kirjakeel oli tollal alles arenejärgus, kirjutas Kreutzwald osa oma kõige sügavamatest teostest saksa keeles. Selles raamatus on need haruldused olemas.

Raamatu eessõna ja ülevaate Kreutzwaldi elust kirjutas legendaarne eesti kirjandusteadlane Endel Nirk.
Endel Nirgi jaoks ei olnud Friedrich Reinhold Kreutzwald lihtsalt ajalooline kuju kooliõpikust, vaid tema mõtetes ja elutöös oli Lauluisa eesti kultuuri tõeline vundamendikivi, looja ja titaan.
Nirk pühendas Kreutzwaldi uurimisele suure osa oma elust. Tema uurimistöö tipnes 1968. aasta hiiglasliku monograafiaga “Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus”, mille põhjal ta kaitses hiljem ka oma doktorikraadi.
Nirk ei maalinud Kreutzwaldist pilti kui rõõmsast ja muretust rahvalaulude kogujast. Tema silmis oli Kreutzwald sügavalt traagiline, murelik ja üksildane kuju – Võru linnaarst, kes rügas päeval haigete voodite ääres ja kirjutas öösiti küünlavalgel “Kalevipoega”. Nirk nägi ja mõistis Kreutzwaldi sisemist trotsi ja kibedust, mis tulenes sellest, et ümbritsev ühiskond (nii sakslased kui tihti ka eestlased ise) ei mõistnud tema töö mastaapsust ja panid talle kaikaid kodaratesse.
Siin on üks hämmastav paralleel, mis seob Endel Nirki ennast ja tema suhet Kreutzwaldiga.
1970. aastate alguses muutus nõukogude ideoloogiline sisekliima Eestis jälle väga lämmatavaks. Endel Nirk sattus tõsisesse konflikti võimumeelse instituudi direktori Endel Sõglaga.
Mida tegi Nirk? Ta kordas täpselt Kreutzwaldi saatust. Ta lahkus 1972. aastal Tallinnast, keeras selja pealinna intriigidele ja valis “vabatahtliku pagenduse” Saaremaal Laimjalas asuvas vaikses talumajas.
Täpselt nii nagu Kreutzwald oli omal ajal teinud oma suuri tegusid kauges ja vaikses Võru linnas, eraldatuna Tallinna ja Tartu kärast, otsis ka Nirk Saaremaa rahus “teed kõige tõeliselt inimliku juurde”. See näitab, et Kreutzwaldi elumuster ja väärtused olid Nirgile sedavõrd sisse kasvanud, et ta elas ka omaenda elu sarnase sirgeselgsusega – olles hiljem üks kuulsa “40 kirja” allakirjutajatest 1980. aastal, kes astus välja eesti keele kaitseks.

Nii et kui sa seda 1953. aasta raamatut käes hoiad, tead sa nüüd, et selle eessõna kirjutaja ei teinud lihtsalt kuiva teadustööd. Ta kirjutas mehest, kellest sai tema elu suurim eeskuju.

(Raamatus on pühendus)