“Lõikuskuu”

Soome suurvaimu, Nobeli auhinna laureaadi (1939) Frans Emil Sillanpää (1888–1964) eelviimase teose, romaani „Lõikuskuu” (1941) peategelane on ideaalid minetanud kirjanik, abielu lämmatavasse argipäeva uppunud ja sellest vabaneda ihkav erandlik isik, kes ei leia oma lähedastelt mõistmist. Teoses tehakse põgenemisretk minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse ja püütakse uuesti tabada pettumust tekitanud noorusarmastust. Teose finaali surmale ja hävingule vastandub romaani noortes põlev põhjatu usk tulevikku. Inimene ja loodus moodustavad autorile omaselt nii heas kui ka halvas võimsa terviku. Sõnade tagant võib, nagu Sillanpääl ikka, kosta muusikat, ülemlaulu põhjamaisele loodusele.
Sillanpää ainulaadne omanäoline looming jõuab eesti lugejani esimest korda pärast 40 aasta möödumist.