“Lolita päevik”

Nabokovi romaani Lolita mõtteline järg

Nagu Vladimir Nabokovi bestselleris “Lolita”, on ka Pia Pera Lolita jäänud meeste erootilistes fantaasiates ihaldusobjektiks, põlguse märklauaks, kaastundevõimaluseks. Siin raamatus on aga tema see, kes oma lugu jutustab. Me jagame tema teekonda küpsuseni ebakindlate piiridega maailmas, mis näeb esimesi telekaid, esimesi ülehelikiirusega lennukeid, esimesi aatomipomme ja valmistub vahetama reaalsust virtuaalsusega, ta on inimhinge süvakihtideni tungima määratud muutuste südames.

Sel lool on kummastavaid tähendusi, ta avab seni kasutamata perspektiivid, see on sõna-sõnalt “pahupidi maailm”.

Plikatirts, kes võrgutab täiskasvanud mehe, saab kangelaseks mässus, mis ei lõpe päriselt iial, saab vabaduse kaitsjaks, kes on avastanud lapsepõlve paradiisi taga vanglaseinad.

Lolital on anne muuta vihkamise kivi kullaks (ta vihkab oma üleni lakitud-mukitud ema ja kasuisa, kes on otsustanud teda oma iha kõikvõimsuses ära kasutada) ja ta avab kõhklematult ukse, mis on keelatud kõikidele Sinihabeme naistele. Neist järjekindlama ja vapramana põgeneb ta surma eest, mis talle oli määratud.

Et seda näidata, oli vaja jutustada tema lugu lihtsameelsete usuga, arusaamisega, et loo tegelased on elus ja kirjandus pole veel läbi lõiganud nabanööri, mis teda müüdiga seob.