Komandorisaartest on kuulnud igaüks. Vähesed aga võivad kiidelda sealse elu tundmisega, kas või piisava raamatutarkuse piires. Udune, vihmane maa. Kotikud. Seal vist purunes Vitus Beringi laev …
Rohkem ei teadnud minagi, kui sinnakanti esmakordselt teele asusin. Lihtsalt piinlik oli ära käia Kamtšatkal ja jätta põgusatki pilku heitmata kõnealustele Komandorisaartele, kui sinna oli kauba-reisilaevaga poolteisepäevane teekond. Lühidalt, igatsus Komandorisaarte järele tekkis peaaegu alateadlikult – nii unistame me sõidust Bahama või Bermuda saartele, ilma et meil suuremat aimu oleks, kus nad on ja mis võiks meid seal huvitada. Sellise tundmatust maast huvitumise tundemärke võib esineda paljudel. Tõsi küll, vaid vähestel sünnitab juhuslik huvi edasise teotsemistahte, lõppkokkuvõttes aga reisi enda. Seda pole igaühele antud, nagu öeldakse. Ja põhjusi on siin mitmeid.
Minule oli esimene reis Komandorisaartele otsekui algtõukeks, selleks pärmiks, mille varal kerkis juba kustumatu igatsus ookeanis asuva kauge maa järele.
Sari: Maailm ja mõnda
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.