“Prittal oli kollane kass ja me tahtsime teada, mismoodi oleks olla niisama kollane, läikiva kasukaga ja koheva sabaga nagu see kass. Talvine kärbes tuigerdas uimasena aknaklaaside vahel kevade esimesel päeval. Missugune võiks paista maailm läbi ta võrksilmade ja kuidas oleks kõndida laes niisama hõlpsasti nagu tema?
Need lapseküsimused hakkasid mulle varsti tunduma tarbetuina. Ma mõistsin, et olla kivi, šokolaad või liiv ei oleks üldse kuidagi, sest kivil, šokolaadil või liival puudub teadvus. Liivatera või tool ei ole ise. Kärbeski ei ole ise. Isegi, kui mul oleksid kärbse silmad ning ma suudaksin kõndida laes, ma ei oleks kärbes. Kui ma oskaksin öelda, olgu või ainult iseendale, mismoodi on olla putukas, oleksin ma midagi hoopis muud kui putukas.”
Naine, kes magab nõiakätkis. Psühhiaater Sigmund, kes veebileheküljel inimeste probleeme lahkab. Inimsööja, kellele armastatu ajude söömine on armastuse ülim akt.
Leena Krohni 1992. aastal Finlandia auhinna pälvinud novellikogu lahkab inimese ja maailma suhteid kirurgi skalpelliga. Iga lause selles raamatus on destilleeritud mõtetest koosnev nauding. Leena Krohn vaatleb ühiskonda ja inimest selles ühteaegu jahmatava ja selgitava pilguga.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.