“Mikrokosmos”

Sügise värav avaneb vaikselt, ta ootab, et astuksid sisse, sa kõhkled, kartes paratamatust, seisad, ei astugi sisse. Salaja lahkuvad suvilised, lahkuvad liblikad, lilled, üksinda seisad ja loodad, et päike ehk jääb, seisad kui post all taeva, nautides viimaseid kiiri, jahedas õhuvooluski veel unistad lumeta riigist, unistad talvel ja sügisel, kevadel hüppad nii rõõmust, et need, kes soovisid peatada sind, ei suuda – sa jooksed ta suunas.