“Mont-Oriol”

Mont Oriol

Järsku ütles ta endale poolvaljusti” “Aga ma ju armastan teda … armastan!” nagu oleks ta tõdenud midagi uut ja üllatavat, midagi, milles seisnes tema pääsemine, lohutus, midagi, mis vabandas teda välja tema südametunnistuse ees. “Mul on armuke, nii see on. Mul on lihtsalt armuke!” sosistas ta endale, jätkates juuste kammimist.