1. osa. Ühe hilinenud nooruse lugu.
Ärge kiruge mind, et pajatan vanadest aegadest. Maailma katab jälle apokalüpsise kahkjas valgus, vere lõhn ja viimase hävitustöö tolm pole veel haihtunud. Ent juba töötavad laborid ja vabrikud taas täie pingega, et säilitada rahu leiutades uusi relvi, millega saaks õhkida kogu maakera. Rahu maailmale! Mitte kunagi pole sellest rohkem räägitud ja selle heaks vähem tehtud kui meie ajal; mitte kunagi pole olnud rohkem valeprohveteid, mitte kunagi rohkem valet, rohkem surma, rohkem hävingut ega rohkem pisaraid kui meie sajandil, kahekümnendal, progressi, tehnika, tsivilisatsiooni, massikultuuri ja massimõrva sajandil. Sestap ärge kiruge, kui ma lähen korraks tagasi neisse muinasjutulistesse aastatesse, millal lootus veel lipuna meie kohal lehvis ja me uskusime nii kahtlastesse asjadesse, nagu inimlikkus, õiglus ja sallivus, aga ka sellesse, et ühest maailmasõjast peaks ühele põlvkonnale õpetuseks küllalt saama.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.