Kõik teed, mis viisid Hiiu mereröövli krahv Ungern-Stenbergi mõisa poole, oli täis aeglaselt sammuvaid inimesi – peremehi, saunikke, sulaseid ja lesknaisi. Oli toodud käsk, et kõik perekonnapead, igast leibkonnast üks, peavad ilmuma esmaspäeva hommikul kell kümme mõisa perekonnanimesid saama. Inimesed olid sügavas mures ja arutasid rahutult, missuguse viguri krahvihärra või mõisavalitseja jälle on välja mõtelnud – milleks on vaja uusi nimesid, kui ju kõigi nimed seisavad kirikukirjas ja vakuraamatuis? Oldi ühesuguses arvamises, et uued nimed toovad kas uusi makse, teopäevi, või mõlemaid korraga. Terve valla kokkuajamine ei meeldinud ka valitsejale ja opmanile – kaduma läks hulk tööpäevi.
Rahvas kogunes mõisa kontori ette juba varakult, enne kella kümmet – hilinejat võis oodata soolane keretäis. Pika ootamise järel ilmus trepile valitseja ja haugatas: “Kas kõik on siin?” Vastati, et ei puudu keegi, isegi haiged olevat vooditest välja tulnud. Valitseja lahkus, jättes inimesed opmani hooleks. Opman vaatas uhkelt üle inimeste kogu ja lausus:
“Armuline keisrihärra käsul peab mõis andma igale perekonnale vamiilinime. Milleks seda vaja, seda mina ei tea. Uued nimed ei tee teid söönuks ega kaota ka laiskust teie kontidest…
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.