“Christian tundis äkki suurt sümpaatiat leitnandi vastu, kes istus raudkindlalt tema ees, sarnanedes oma taskurätist maskiga Metsiku Lääne bandiidiga ameerika filmist. “Paksin midagi tegema,” mõtles Christian, “et väljendada talle oma tänu.” Tolmus rappudes püüdis ta viis minutit leida moodust, kuidas leitnandile oma tunnustust demonstreerida. Viimaks tuli talle idee. “Räägin talle tema naisest ja enesest,” mõtles Christian. “See on kõik, mida võiksin pakkuda.” Christian raputas pead. “Lollus,” mõtles ta, “lollus, lollus.” Aga nüüd, mil see mõte oli talle pähe pugenud, ei suutnud ta sellest enam vabaneda. Ta sulges silmad, püüdis kujutleda neid kolmekümmend kuut meest kaevamas lõuna pool aeglaselt liiva; ta püüdis mõelda sellele õllekogusele, jahedale veinile ja jääveele, mida ta viimase viie aasta jooksul oli joonud, ent ikka ja jälle oli ta valmis kisendama mootorimürinasse: “Härra leitnant, ma elasin teie naisega, kui käisin Rennes’ist puhkusel.””
Sari: Eesti Päevalehe Raamat nr 11
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.