“Õhkkerge printsess”

“Kuid,” ütles nõid, “ma ajan selle asja korda. Kuningas ja tema rahvas sureb janusse, nende ajud keevad ja särisevad nende kolpades, enne kui ma nendega valmis saan.” Ja ta naeris raevukalt, mis ta musta kassi karvad hirmust püsti ajas. Ta läks toas vana kirstu juurde, avas selle ja võttis välja mingi asja, mis nägi välja nagu kuivatatud mererohi. Selle heitis ta veetoobrisse. Siis heitis ta pisut pulbrit vette ja segas seda palja käega, pomisedes, võikalt kõlavaid ja veel võikama tähendusega sõnu. Siis tõstis ta toobri kõrvale ja võttis kirstust tohutu kimbu saja roostes võtmega, mis klõbisesid ta värisevate kätes. Siis ta istus maha ja hakkas neid kõiki õlitama. Enne, kui ta oli lõpetanud, tuli veepalist, mille vesi oli endiselt ringi keerelnud, kuigi ta oli lakanud seda segamast, välja tohutu halli mao pea ja pool keret. Kuid nõid ei vaadanud ringi. See kasvas palist välja, kõigutades end edasi-tagasi aeglaselt ja horisontaalselt, kuni jõudis nõiani, pani pea tema õlale ja sisises vaikselt talle kõrva. Nõid võpatas – kuid rõõmust, ja nähes pead oma õlal puhkamas, tõmbas seda enda poole ja suudles seda. Siis tõmbas ta selle palist välja ja sidus ümber oma keha. See oli üks neist kohutavaist olendeist, keda vähesed on kunagi näinud – Pimeduse Valge Madu.