“Oscar Wilde´i viimane testament.”

1982. aastal ilmus Peter Ackroydi esimene romaan “Londoni suur tulekahju”. 1983. aastal järgnes sellele “Oscar Wilde´i viimane testament”, mis võitis Somerset Maughami auhinna. Ackroydi enda sõnade kohaselt kirjutas see teema endast omamoodi väljakutset. Tihti on väidetud, et Wilde´i on küll võimalik parodeerida, kuid pole võimalik teha järele tema stiili ega saavutada tema lauserütmi. Ackroyd on öelnud, et selle raamatu kirjutamisel aitas teda palju omaaegne õppimine katoliiklikus koolis. Pooled tema sealsed kaaslased olid iirlased ja tal tekkis üsna hea ettekujutus iiri kõnepruugist ja iiri meelelaadist. Loomulikult eelnes raamatu kirjutamisele ka kuudepikkune töö kõigega, mida Wilde oli kirjutanud ning lisaks tuli läbi lugeda ka teosed, mida Wilde oli või võis olla lugenud. Tulemuseks oli raamat, mille stiil ja väljenduslaad on Wilde´i stiiliga äravahetamiseni sarnane, selle päeviku oleks võinud tõesti Wilde ise kirjutada. Sellegipoolest on tegemist ilukirjandusega, mitte biograafiaga ning sellelt ei maksa oodata täielikku faktitruudust.