Olen sündinud Tartus, kus lõpetasin ülikooli eesti filoloogina, eriala ja eeskuju andis Juhan Peegel. Esimene novell ilmus ajakirjas “Looming” aastal 1975, esimene romaan “Vabadus ja armastus” tänu “Faatumi” algatatud romaanivõistlusele aastal 1994. Mullu anti Austrias välja mu esimene saksakeelne raamat, milles on koos romaan “Täiskuu ja tänavalatern” ning näidend “Pääsemine”. Saksa ja vene keeles on mul ilmunud ka hulganisti novelle, lisaks katkendeid romaanist “Vabadus ja armastus”. Teater on alati olnud mu suur kiindumus ja kõik mu kolm näidendit on saanud rõõmustava tähelepanu osaliseks. Juba esimene näidend “Kirjand pea peal seistes” märgiti ära üleliidulisel näidendivõistlusel, teine katsetus “Viimane buss” (2005) sai I preemia rahvusvahelisel teatrifestivalil ARTER ART ja seda mängitakse Moskvas tänaseni. Peale selle olen avaldanud kaks tantsuraamatut.
“Süvamuusikat peale hammustades” märgiti ära publitsistikavõistlusel. Mulle on määratud ka mitmeid rahvusvahelisi kirjandusstipendiume, eriti rohkesti Austrias, aga ka Šveitsis ja Saksamaal, kus olen saanud Heinrich Bölli nimelise riikliku stipendiumi. Mu romaan “Suguvõsa võsas” alustas Eesti Vabariigi lõhestunud perekondade kirjeldamist ja mu viies romaan “Pidupäev võõrsil” ei saa samuti mööda sellest, millest süda valutab. See pole küll otsene järg romaanile “Gratis” (2004), aga neid kahte raamatut seovad mitmed samad peategelased.
Reet Kudu
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.