“Ruunimärgid”

Merle Pajula – (35) hariduselt filoloog, elukutselt ametnik, loomult ontlik pereema. Armastab kirjutada: esimene trükiproov 1970. aastal ajakirjas “Täheke”, hiljem avaldanud erinevate nimede all artikleid ja arvustusi mitmetes väljaannetes (peamiselt “Eesti Ekspress” ning “Vikerkaar”). Loodab kirjutada tulevikuski.

“Tambeti puhul olevat mõnda aega kahtlaselt tihti esinevaid ilmutusi ette tulnud. Üldiselt esineb senssidel alatasa ilmutusi, nad on maailmaruumiga pidevas ühenduses. Tambet saab viimasel ajal sõnumeid peaaegu regulaarselt kord nädalas. Lisaks sellele on Tambet ka erakordse ärivaimuga. Mammonakogumine kulutab sisemised jõud õige kähku läbi. Ka olevat ta väli halvenenud. Seda Ants lähemalt ei kommenteerinud. Küll aga uuris ta, milleks mulle seda teavet tarvis on. Kuuldu ei meeldinud talle. Ta on sõnutsi seetõttu, et toimunud asju pole võimalik muuta ning nende torkimine äratab halva energia. Liiatigi on Tambet ohtlik. Ants uuris, kas sinul või su sõbral peret on. Sinu puhul teadsin, et pole. Ta arvas, et taolise seiklusega võib oma lähedastele kurja kaela tuua.”

“Kuidas need tülid ja pahandused välja näevad? Ebasobivad isikud koristatakse teelt?”

“Su fantaasia on õige lennukas. Ma ju ütlesin sulle, et ekstrasenssidel on arveteõiendamiseks omad viisid. Mõni vihamees on põdema jäänud, teisel on lapsed kidurad… Muide, mis kadumisse puutub, siis sobib Markus Soonbergi lõpp sellesse ritta.”