… Garcia Marqueze romaan avaneb ja koondab luubina endassse solaarse reaalsuse: tundmata žanrikitsusi, mahutab Macondo Kolumbia, kogu kontinendi oma maagia ja ebausu, müütide ja fantaasiaga, alaarenguga ja poliitikute napakate kemplemistega, revolutsioonilise käärimisega ja gringode imperialismiga; Buendiadesse siirdab autor aga ladina-ameerika ja katseliselt inimkonna hinge selle rikkuse ja vaesusega, üle kõige üksildusega, üksildusega, mille on sünnitanud vägivald ja vihkamine, eneseuhke isemeel ja võimuiha – surmatoova üksildusega, mis jälitab inimrassi nii kaua ja alati, kuni maa peal ei valitse sõprus, solidaarsus ja armastus.
Ime sünteesib reaalsust nii imeliselt, et lugejal jäävad vahest märkamatagi originaalsed üleminekud fantastilisest tegelikku ja vastupidi, autorikõnest tegelaste monoloogidesse ja tagasi, eksperimendid aja ja ruumiga. Üksilduse sada aastat kätkevad Kolumbia ajaloo, kuid romaanis on võimalik näha ka müüti kogu inimsoo sünnist, kannatustest ja surmast; leida, ka tegelastes, piiblile vihjavat sümboolikat. Teose esimene osa aeg on protsesside teadvustamata, patriahaalselt naiivne järgnevusteta järgnevus – Kolumbia eellugu. Jutustus kulgeb sujuva, poeetilise kergusega üle pikemate ja lühemate ajalõikude, aeg näib progresseeruvat lõputult, kui ikka ja jälle põimuvad vahele julgustavad kinnitused: “aastaid hiljem”, “palju aastaid hiljem”; kuni ajatuimuses kustub mälu, kaovad mälestus ja ilu, ning otsekui selleks, et inimestele pärast unustatud veriseid sõdu, ameeriklaste sissetungi ja kolme tuhande töölise tapmist oma olemasolu meelde tuletada, aeg peatub, hakkab tiirlema ringiratast, ning minevik variseb aastaid kestva hävitava paduvihmana Macondole – see on lõpp, ning taas sünnib elu vaid siis, kui algab uuesti armastus ajas. …
Jüri Talvet
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.