Üks kroonika elust, surmast ja ajast ning inimestest selle sees.
Autor on nimetanud oma uut, pikemat teost alapealkirjas “üheks kroonikaks elust, surmast ja ajast ning inimestest selle sees.” Ja seda see ongi – romaan 16. sajandi esimese veerandi taustal. Romaani peategelaseks on juba humanismist mõjutatud dominikaani munk Hinricus, kes just enne reformatsiooni saabub Lüübekist Tallinna. Teoses kerkib elavalt esile mitte üksnes elu Tallinna Dominikaanide kloostris, vaid ka väljaspool selle müüre, reformatsioonile vastuminevas linnas. Kõik see on nähtav otsivalt-eksleva peategelase sugestiivsete elamuste kaudu.
“Olin üks neistsinaseist saja kahekümnest dominikaani mungast, kes Tallinna rae käsul Issanda aastal 1525, kaheteistkümnendal jaanuarikuu päeval, kloostrist ja linnast välja kihutati. Ainult neli venda – nende seas ka mina – valisid oma ajutiseks koduks Püha Bernardi kloostri Viljandis, kuhu meie ka viimaks jõudsime ja võõra ordu vendadena, kes oma pesast ära aetud, ulualust saime. Kui kauaks, seda ei tea keegi meist, sest ka Bernardi vennad ise on oma kloostris rändlinnu tundega, kes ainult teekonnal puhkavad, aga kelle hinges on juba lahkumise rahutust ja ruttu. Sest siitki kloostrist on juba munki oma vandeid murdnud, lihtsa rüü seljast heitnud ja ilmalikud ürbid üle tõmmanud selleks, et sealiha süüa, naisega end lasta paari panna või linna kirikutes uut usku jutlustada. …”
Puuduvad paberkaaned
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.