Romaan
Saateks
Käesolev romaan on ühe taani noorema põlve tuntuima ja tunnustatuima romaani- ja novellikirjaniku teoseid.
Aage Dons on sündinud 1903. a. mõisarentniku pojana. Lõpetas Haslevi reaalkooli 1918, astus samas gümnaasiumi, kuid siirdus sealt Kopenhaageni, tahtes sooritada eksternina küpsuseksami. Ei teostanud seda aga, oli üksindane ja rahutu, tundes eneses annet. Algul unistas ta muusikalisest karjäärist ja õppis klaverimängu ning laulu. Hiljem püüdis läbi lüüa näitlejana, kuid haaras viimaks sule. Ta esimesiks kirjanduslikeks katseiks olid mõningad näidendid, mis kirjastatajate poolt tagasi lükati. 1931. a. kanti ringhäälingus ette üks tema kuuldemänge ning aastal pärast seda veel kaks. Ta tõeline debüüt toimus 1935. a. – ta oli nüüd 32-aastane – romaaniga “Kontsert”, mis leidis üldise tunnustuse ja tõi talle legaate, võimaldades talle reisimise. Ta külastas muu seas Leedut, kus ta vend omas talu ja kust ta sai aine oma järgmise romaani “Sõdurikaevu” jaoks (1936).
“Kontserdi” ilmumise puhul ütleb dr. fil. Rimestad “Politikenis”: “On liiga vähe nimetada seda paljutõotavaks, see on tõesti õnnestunud, kompositsioon on suurepärane ja täis inimlikke kogemusi. See on üks viimaste aastate tähelepanuväärivamaid esikteoseid.”
Ja prof. Hans Brix “Dagens Nyhederis”: “Ta on kindlasti annet ja ta on tubli. Ta kirjutab soravalt ja elavalt, tal on inimesed peas ja ta võib väljaspool oma aju anda neile elu oma sõnadega. Raamat on täis intelligentsi ja külgesündinud esitamisannet.”
Ja kirjandusloolane ning kirjanik dr. fil. Paul la Cour “Tilskueris”: “Selle sügise andekamaid debüteerijaid on Aage Dons, kes kirjutab voolavalt ja evib algupärast ja tujuküllast kompositsioonimeelt, omamoodi artist…”
Tugevam kui ta esikteos on “Sõdurikaev”, romaan naisest, kelle erootiline elu on täis komplekse. Ta on suurejooneline, kummaline kuju, rahulolematu, erutatud, oma moonutatud kirest laastatud, passiivne, ent samal ajal täis pidevalt paisuvat loomalikku jõudu, mis lõpuks välja murrab, mille järel ta elu vaibub kahetsusse ja endakaristusse. Ta olemuses on sünget vägevust ja see on tundlikult läbi valgustatud.
Donsi parimaks teoseks peetakse “Soovimatuid” (1938). Nagu peaaegu kõik ta romaanid toimub sellegi tegevustik osaliselt kosmopoliitilises miljöös. Selles käsitletakse väljaspool abielu sündinud maailmadaami ja tenori tütre õrnuseta elu. See romaan ei taotle muid eesmärke kui siirast mõistmist ja saatuste esitamist.
Romaanis “Siin kohtuvad kõik teed” (1941) kirjeldatakse murrangut primitiivse ja peenenenud kultuuri vahel, plebeilise ja aristokraatliku olemuse vahel.
Sellele järgnevad “Truu ümardaja” (1942), novellikogu “Kollane pildiraamat” (1943), romaan “Jää aknal” (1949). Siis “Kadunud ajad pole möödas” (1950), mälestusteromaan, mis laseb oletada, et kirjaniku isiklikud mälestused on tihedalt seotud raamatu ainega, “Lahkumiskink” (1952) ja novellikogu “Alati vaid küsida” (1953).
Aage Donsil puudub täielikult ideoloogia, ta on puhtal kujul tähelepanija ja objektiivse selgusega kirjeldada. Ta loomingu põhitooniks on melanhoolia selle üle, et inimesed oma egoismis ja nõrkusis üksteisele on õelad, mida aga leevendab ta tehnika ja keele tundlikkus, selgus ja peenus. – Tõlkija
(Paberkaaned puuduvad)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.