Et ta nimi oli Raat, hüüdis teda kogu kool Unratiks*. Miski ei võinud olla lihtsam ning loomulikum. Üks ja teine õpetaja vahetas vahetevahel oma hüüdnime. Klassi jõudis uus aastakäik õpilasi, avastas tapahimuliselt õpetaja juures mõne eelmise aastakäigu poolt mitte küllaldaselt hinnatud koomilise külje ja nimetas seda säästmatult nimepidi. Unrat kandis aga oma nime juba paljude põlvkondade kestel, see oli teada kogu linnal, ta ametivennad kasutasid seda väljaspool kooli ja ka koolis, niipea kui ta oli pööranud neile selja. Härrad, kes oma majadesse õpilasi kostile võtsid ja neid õppetöös järele aitasid, rääkisid oma pansionäride kuuldes professor Unratist. Mõni ärgas pea, mis alamsekunda ordinaariust oleks tahtnud uuesti vaadelda ja uuesti ristida, poleks iialgi läbi löönud. Juba sellepärast mitte, et igijuurdunud hüüdnimi avaldas vanasse õpetajasse mõju sama hästi kui kahekümne kuue aasta eestki. Tarvitses vaid kooliõues ta möödudes üksteisele kisendada:
“Kas ei lehka siin mitte pasa järele?”
Või:
“Ohoo! Ma haistan paska!” …
*Unrat tähendab saksa keeles paska. Tõlk.
Taskuformaat.
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.