Mul vedas – siin on Zita. Üks kõige hoolsamaid operatsiooniõdesid, ja pealegi veel, korrespondent Fencl…, ei, seda ei või ma teile jutustada. Ta tuli meile kahekümne aasta eest. Tollal oli ta plikaohtu ja tõesti väga ilus. Ma ei tea, kuidas see võis juhtuda, aga ta armus minusse. Ta ise ütles mulle seda. See juhtus kord õhtul pärast väga rasket operatsiooni. Ma olin valvearst. Ta tõi mulle kohvi ja tunnistas siis mulle väga lihtsalt ja silmi maha lüües, et ta armastab mind ja et ta iialgi kedagi teist armastama ei hakka.
Algul ma naersin, see tundus mulle nii lapsik olevat. Kui ta aga nutma puhkes, hakkas mul temast kahju. Ma embasin teda üksnes seepärast, et teda rahustada. Kuid ta suudles mind sellise kirglikkusega, et ma oleksin äärepealt pea kaotanud. Ma seletasin talle, et mul on Jitka ja et ma ei saa kedagi teist armastada. Andsin talle nõu, et ta leiaks kiiresti endale noormehe, kellega ta saab kindlasti palju õnnelikumaks kui minuga.
Ta rahunes, ta koguni naerataski, ent kordas ikka ja jälle sedasama. Tema ei taha mitte kedagi teist, talle piisab, kui ta võib minuga koos töötada.
Eesti Raamat, 1989 208lk
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.