Lars Gyllensten (1921-2006) on intellektuaalsemaid prosaiste sõjajärgses rootsi kirjanduses. Tema loomingut valitseb mõistuspärane analüüs, mille teravik on suunatud fanatismi, fanaatiline kohusetruuduse ja absolutiseerimise vastu, ehk nagu ta ise ühes essees ütleb: “Ma unistan truudusetust, nautimishimulisest ja halastavast südamest, mida ajuti valgustab kirev tulevärk, aga mis kunagi ei leegitse.” Tõenäoliselt avaldub siin ka elukutse mõju: autor on meditsiinidoktor ja kirjutanud peale ilukirjanduslike teoste kümneid teaduslikke uurimusi histoloogiast ja embrüoloogiast.
Omapärane on Gyllensteni tee kirjandusse. 1946. a. avaldas ta koos ühe kaasvõitlejaga varjunime all värsikogu “Camera obscura”, mis oli mõeldud 40-ndate aastate modernse luule pilamiseks. Kui kriitika vaimusünnitist tõsiselt võttis, avasid autorid oma kaardid ja tunnistasid, et teos loodi paari öötunni jooksul näitamaks, et niisugust luulet võib igaüks vaevata kirjutada. Puhkes elav diskussioon, mille käigus konstateeriti nii pilatava puudusi kui ka pilajate kaheldamatuid kirjanduslikke võimeid. …
A. R.
“Loomingu” Raamatukogu 31-33/1970
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.