“Surmakultuuri muutumine ajas: ajaloolise Võrumaa matusekombestiku näitel”

Minult on väga sageli küsitud, miks ma tegelen nii sünge teemaga, nagu seda on surm ja matused. Võimalik, et selle küsimuse põhjuseks on inimeste üha suurem võõrandumine vanadusest kui erilisest staatusest, inimeksistentsi põhimõistetest surm, suretamine, surelikkus ja suremine.
Et olen sündinud ja kasvanud Võrumaal, on sealsed tavad ja kombed – sealhulgas ka matustega seotu – see osa maailmast, mis on mulle jätkuvalt oluline ja väärtuslik ka nüüd, mil mind sünnipaigaga seovad kõige tugevamalt lähedaste kalmud.
Maalaps puutub maast-madalast kokku nii sünni kui ka surmaga ja õpib selles nägema elu loomulikku kulgu. Sõjajärgsetel keerulistel kümnenditel õpetati meie küla lapsi kartma pigem uuele võimule teinekord liigagi lojaalseid elavaid inimesi, mitte surnuid, matuseid ega surnuaeda. Mäletan end algkoolitüdrukuna, kui tulime mammaga – emaemaga – ühe omaküla vana naise ärasaatmiselt. Olin hirmus õnnetu. Surma ees mul hirmu ei olnud, kuid kujutasin ette, kui palju huvitavat mul maailmas nägemata jääb, kui ära suren. Mamma lohutas, et selleks ajaks, kui järg kord minuni jõuab, olen ma siinilmas nii palju näinud, et polegi kahju ära minna, pigem vastupidi.

…