Gogoli “Surnud hinged” on pöördepunktiks vene kirjandusloos; ta järelmõju (kogu kirjandusprotsessile, eriti Dostojevskile ja Saltõkov-Štšedrinile) on tohutu suur, aga Gogoli mõju ulatub ka maailmakirjandusse ning kestab tänapäevani.
Suur taani kirjanduskriitik Georg Brandes kirjutas esimese Gogoli juubeli puhul: “Tänu Gogolile, reaalse, tõepärase kirjanduskoolkonna loojale teie poeetilises loomingus jõudsite muust Euroopast ette.” Gogoli kaasaegne Aleksander Herzen tunnistas, et “Surnud hinged” “vapustasid kogu Venemaad”. Belinski, XIX saj. I poole suurim kriitik, kirjutas: “Seni polnud Vene ühiskonnale tähtsamat teost.” Samal arvamusel oli ka Tšernõševski, kes väitis, et “juba ammu polnud maailmas kirjanikku, kes on olnud nii tähtis oma rahvale kui Gogol Venemaale”. Akadeemilisest “Vene romaani ajaloost” (1962) loeme, et “Surnud hinged” koos “Jevgeni Onegini” ja “Meie aja kangelasega” oli vene klassikalise romaani kooliks”. Need kolm väärtteost nihutasidki vene kirjanduse maailmakirjanduse esirinda.
Aga klassikute looming, mis kajastab meile võõrast ühiskonda, vajab tänapäeval adekvaatseks mõistmiseks kommentaare. “Surnud hingede” kohta oli esimeseks sääraseks kommenteerimiskatseks E. G. Smirnov-Tšikina raamat “N. V. Gogoli poeem “Surnud hinged”. Kirjanduslikud kommentaarid” (1964).
Käesolev lühike järelsõna ei saa mõistagi asendada nii ulatuslikku kommentaari Gogoli suurteosele, kuid selles on ülevaatlikult antud andmete populaarteaduslik miinimum, mis on vajalik teose õigeks mõistmiseks. …
Valmar Adams
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.