Lukianos (u. 120-180) on viimaseid suuri kreeka kirjanikke, keda tänapäevale lähendab ta ratsionalistlik maailmavaade.
Kirjaniku sünnikohaks oli Põhja-Süüria maakonna keskus Samosata Eufrati ääres. Tänu oma visadusele sai Lukianos hariduse Kreekas ja ka oma teosed kirjutas ta hiljem klassikalises kreeka keeles. Tegutsedes iseseisva advokaadi ja retoorikuna, oli ta võimalus liikuda Rooma riigi kõige kaugemateski provintsides. Pilkehimuline ja terava keelega, soetas ta endale juba siis rohkesti vaenlasi.
Lukianose satiiride teravik on suunatud peamiselt silmakirjalikkuse, ahnuse, upsakuse ja piiratuse vastu. Eriti naeruvääristas ta müstikat ja ebausku. Ei ta säästnud ei vanu religioone ega tollal alles juuriajavat ristiusku. Friedrich Engels on teda iseloomustanud kui “antiikaja Voltaire´i”. Sai ta ju oma vaheduse ja vaimukusega kuulsaks juba oma eluajal. Pilaja ateistina aga äratas ta pigem hukkamõistu kui imetlust. Seetõttu asus ta vanuigi Egiptusesse, kus tagasitõmbunult töötas Rooma asehalduri abina. Fanaatik Suidase andmetel (ca. 1000 m.a.j.) on ta vägivaldset surma surnud.
Tema arvukas pärand pole siiski tasavägiselt kunstiväärtuslik. Ka on vaieldav, kas ta ise ka kõikide nende kaheksakümne teose autor on.
Aga ta kuulus tsükkel “Jumalate kõnelused”, “Hetääride kõnelused” ja “Koolnute kõnelused” kuulub tänapäevalgi maailmakirjanduse paremikku.
Sari: Klassikalised lood
(taskuformaat)
Ülevaated
Pole ühtegi ülevaadet.