“Tundekasvatus”

… “Tundekasvatus” on romaan, mida kaasaeg ei mõistnud. Kriitikud ei osanud seisukohta võtta ja piirdusid seepärast hukkamõistuga. Ei saadud aru, kas see on autobiograafiline romaan, isikuromaan või siis tervet ajajärku kujutav sotsiaalromaan. Tolleaja esteetiliste arusaamade järgi oli üsna võimatu, et teos võiks ühteaegu olla mõlemat, et tegemist on omalaadse dialektilise ühtsusega, kus inimese sisemaailm ja teda ümbritsev ajalooline tegelikkus on antud paralleelselt, ühteaegu nii vastastikuses mõjustamises kui ka teineteisest sõltumatult. Kui varasemates teostes oli Flaubert ainult üksikuis stseenides kasutanud seda võtet (näiteks kuulus Emma ja Rodolphe´i armuavalduste stseen põllumajandusnäituse proosalise lärmi taustal), siis “Tundekasvatus” on seda peaaegu terves ulatuses. Võõrdunud inimene võõrandatud maailmas. Teose vorm täidab siin sisulist funktsiooni. Oli ju Flaubert üks neid, kes kategooriliselt keeldus eristamast sisu ja vormi. Talle kui loojale olid need alati lahutamatult seotud. …